IX

Matemaatik istus kodus laua taga ja kirjutas Naisele kirja. Kirjutas punastest vahtralehtedest ja hammastest. Tal oli kirjanduslikku talenti. Käsil oli juba teine lehekülg. Sõnad jooksid kergesti ja tuletusid üksteisest nagu Mati Undi romaanides. Millegipärast paistis päike. Üks kaktus oli punased õied lahti löönud. Kass oli rahutu. Ta sebis toas ringi ega leidnud endale asu. Füüsikul käis peast läbi, et maavärin on tulemas. Aga siin tundus see väga ebatõenäoline.

VIII

Kusagil kõrvaltoas tärises kirjutusmasin. Kohvivesi kahises. Laelamp vilkus ega tahtnud tööle hakata. Akna taga keksis varblane ja vahtis uudishimulikult sisse. Kass lesis riiulil, magas vist. Laualambi roheliselt kuplilt peegeldus Füüsiku kõver nägu. (Tegelikult oli muidugi peegelpilt kõver.) Füüsik luges raamatut. Parajasti oli kunstnik oma pintsli põõsasse unustanud ja maailm värvus mustaks. Kõigepealt põõsas, siis linnud, rohi, naaberaiad, majad, lapsed, ja inimesed, puud, loomad metsas ja aedades (Füüsik vaatas vilksti kassi poole), pilved, päike – kõik, mis sellest ühest aiast paistis. Seejärel kaugemad ja silmapiiritagused asjad. Vahepeal jõudis kätte hommik. Kunstnik ärkas ja otsis pintslit. Tuletas meelde, leidis üles, pesi puhtaks. Kõik värvus jälle loomulikuks. See oli muinasjutt. Füüsikule meeldis muinasjutte lugeda. Küllap oleks ta võinud olla hea isa. Aga tal polnud lapsi ega naist. Esialgu ei tulnud nende soetamise vajadus talle pähegi.

VII

Oranž linnaliinibuss sõitis ette. Naine astus peale ja sõitis bussijaama. Seisis sabas. Ostis pileti. Paari tunni pärast tabas ta end bussis nutmas jälgides kollaste lehtede lendu puudelt tuulde. Mööda klaasi jooksid vihmapiisad, pisarad. Kusagil vahepeatuses tuli peale musta kaabuga mees. Tema tume pilk jäi silme ette püsima ka siis, kui Naine silmad sulges, ega lasknud magada.Talle kangastusid Vincent van Goghi kollased viljaväljad. Sirp niitis punase kübara ja Naise paljas verine kael hakkas kisendama. Suur sinine kummis laotus tärises kajast nagu plekkpann. Kogu ruum ja aeg oli kisa täis.Ta ärkas. See oli uni. Kollase viljavälja taustal seisis üksik punane vahtrapuu. Sinine valgete jalgadega silt teeveeres. Varesed õhus planeerimas. Jalakäija läks üle tee. Buss oli piipitanud. Aken oli üleni märg. Pulss aeglustus tasapisi. Naine hingas sügavalt sisse ja otsustas mitte enam magama jääda.
Füüsik oli poodi põiganud ja ostis piima. Kurk kuivas. Suus oli kalamaitse. Nad olid hommikul koos kassiga kala söönud. Kass istus nüüd tõenäoliselt aknalaual ja vahtis igavlevalt tänavale. Füüsik lõi lahti sinise vihmavarju ja püüdis vältida vihmavee sissevoolamist mustadesse kingadesse.Matemaatiku hõlmad lehvisid tuules. (Tegelikult kuulusid need hõlmad mustale pintsakule.) Lips laperdas üle õla ja märjad salkus juuksed kippusid sattuma silma ja krae vahele, kus oli veel suhteliselt kuiv. Ta oleks kangesti tahtnud mõnele koerale jalaga virutada või vähemalt mõnd brünetti õlast hammustada. Lõpuks jõudis ta vajaliku ukseni, tõmbas selle lahti ja sööstis sisse. Võttis mitu trepiastet korraga. Temast jäid põrandale märjad jalajäljed ja üksikud veepritsmed seintele.Mustas trepikojas oli vaikne. Metallkäsipuud ja hallid kivitrepid andsid interjöörile asjaliku, veidi tehnokraatliku ilme. Mustad seinad rõhutasid korrektsust. Mu kinganinad vahtisid minu poole alt üles ja ilmutasid aukartust. Kergitasin nad maast ja astusin trepile.Lõpuks istusin viimasele astmele ja toetasin selja vastu seina. Sein ei teinud väljagi.

VI

Punane päike pimestas ikka veel mu silmi ja ma lamasin leppade all maas. Lepad paistsid rombilistena, värvitutena. Mu lehed kasvasid tasa kriuksudes ja katsid silmapiiri. Jahimees laskis jänest nähes jalga. Ühel tänavanurgal kohtusid Naine ja Füüsik. Nad ei tundnud teineteist. Aga nad jäid üksteisele meelde. Naine mehele lehviva mantli, tuuliste juuste ja suurte hallide silmadega, mees naisele tõsise, mõtliku oleku ja kahvatu näoga. Ta meenutas Naisele Blokki. „Dvadtsatõi vek...Ešjo bezdomnei,...“ Siin, tänaval, tundusid mõlemad endale kodututena, ehkki neil oli selles linnas kodu. Tumesinise mantli taskust leidis Naine pisikese punase vahtralehe, veel mitte krimpsu tõmbunu, alles niiske. Kodus kleepis ta selle seinakalendrisse, tänase kuupäeva kohale. Veeloigud värvusid siniseks, kui ta nendest üle astus. Ta vaatas tagasi. Mees kaugenes üle lompide hüpates. Taevas oli värvitu. Näis nagu vettinud nuustik. „Enne Pariisi käige ära Nuustakul!“ Täna paistis selleks sobiv päev olevat. Naine astus välja. Tumepunane kübar, mis peeglist oli paistnud, peas. Kontsad kõpsusid tühjal tänaval.

V

Naine läks raamatupoodi. Ta viitis seal hulga aega nagu alati. Ükskord oli müüja talle isegi märkuse teinud: otsustage siis juba, kas ostate või ei osta, ma ei jõua teil kogu aeg silma peal hoida. Naine oli solvunud ja võtnud riiulist teise raamatu. Talle ei meeldinud nii kiireid otsuseid teha. Liiati veel kellegi teise käsu peale. Nüüd sirutas ta jälle käe riiulisse raamatu järele. Punased vahtralehed puudutasid hääletult akent. Naisele tundus selles olevat midagi erootilist. Üle naha jooksid külmavärinad. Nii oli see ikka, kui ta kohtas midagi ilusat. Silma valgusid isegi pisarad. Sügises oli alati midagi kurba. Lehed lendasid ka raamatus. Naine ostis selle luulekogu ruttu ära, et mitte äratada müüja valvsust.
Raadios räägiti liiklusõnnetustest. Füüsik mõtles, et kunagi ei öelda, kui aetakse alla kass, koer või varblane. Ja tänas saatust, kes oli tema kassile armuline.
Matemaatik istus laua taga ja arvutas enda lõbuks Pii komajärgseid numbreid välja. Päike paistis läbi aknaklaasi tuppa. Linnahääled jäid klaasi taha ja toas oli vaikne. Matemaatik vilistas endamisi. Äratuskell tiksus tasa. Täielik hommikune idüll.

IV

Füüsik pani ajakirja käest ja astus akna alla. Väljas oli öö. See vaatas teda suurte pärani silmadega. Füüsikule tundus äkki, et tema pluus on liiga õhuke. Ribikondid külmetasid. Ta püüdis mõelda kuumadest radiaatoritest ja pani voodi valmis. Jätnud sussid voodi ette, kustutas ta lõpuks põrandalambi.
Matemaatik lebas voodis, silmad lahti. Ta mõtles Naisest, endast ja tulevasest võimalikust korterivahetusest. Kriipis küünega padjale sellekohast võrrandit.
Igal järgmisel hommikul pistis järgmine päike nina silmapiiri tagant välja. Päevad veeresid üksteise järel ära. Aeg oli nagu rattarööpail. Ainult inimesed seisid paigal ja vaatasid seda imestades. Lehkas millegi võõra järele. Klaaskommid kristallkausis olid alles.
Ühel päeval, kui Füüsik ukse lahti tegi, oli seal kass. Ta oli juba hulk aega kadunud olnud ning Füüsik ei lootnudki enam teda näha. Nüüd oli ta siiski päral. Võis jälle silitada tema punakat karva ja teise käega lehitseda tehnikaajakirja. Rohelise kupliga lamp tugitooli kõrval heitis mahedat valgust kassi kasukale ja omanikul ei paistnud midagi selle vastu olevat. Nii nägi ta tõepoolest võluvam välja. Rohekad laigud põrandavaibal olid nagu tohutud hiired.

III

Matemaatik sülitas aknast välja. Ühele võrrandile, mis oli kraabitud teeliiva ja mis oli valesti koostatud.Meid lahutavad sõnad, mõtles Naine aknast välja vaadates. Tüdrukukesed keksisid kõnniteel, olid sinna kriidijooned tõmmanud ja hüplesid nüüd nende vahel. Nagu noodid.Vihma ei sadanud. Matemaatik tõmbas akna kinni. Ei suitsetanud. Üleüldse. Tasakesi kohisesid puud.Naise peas hakkas lipendama üks luuletus. See plagises nagu valge lina pesunööril. Mõttenöör rabeles ja sõnalõksud hoidsid teda vaevu kinni. Hakkas hämarduma. Päikesekiired vaatasid maailmale juba viltu. Kastanis istusid mingid linnud, aga neid polnud näha. Tundus, nagu häälitseks puu. Kusagil ilmamere teisel kaldal istus Füüsik tugitoolis ja luges tehnikaajakirja. Naine ei teadnud temast midagi. Mina istusin sel ajal teatriesisel väljakul ja kirjutasin kirja. Tuvid ajasid taga üksteist ja saiatükki. Üksteist saiatükki ajas neid taga.
Matemaatik ja Naine ei elanud koos. Nad polnud ka abielus mitte. Nad olid tutvunud üsna hiljuti. Nende hobi oli üksteisele kirju kirjutada, kuigi nad elasid samas linnas. Kirjad olid üsna pikad ja Matemaatik armastas neisse vaimukaid võrrandeid põimida. Naine viis oma kirjad alati sinisesse postkasti valge maja seinal, kastanite vahel. Vares peatas hetkeks oma toimetused ja jäi teda vaatama. Talle tundus see tähtis. Ta arvas koguni, et varese tähelepanust sõltub midagi väga olulist. Alt tänavalt kostis kõnesuminat, kusagil alumises või ülemises korteris mängis raadio. Ema juures metsatalus läikisid kummuti peal vanaema prillid. Tema pärandus. Akna all lillepotis õitses kindlasti miski. Õied võisid olla roosad või helesinised. Valgete õitega kaktusi on tal ka palju. Oranži mantliga naine läks mööda tänavat. Võis näha, kuidas kontsad klõpsusid. Ja kui löödud oli sellest kõnnitee. Suurte puude pruunid jalad ei liigutanud ennast.Hilisõhtu. Pime. Lina oli kortsus ja hea. Ta sirutas varbad välja. Nendega ülimalt rahul olles.

II

Kallis, loen su kirja ja mul käivad külmavärinad üle ihu. Õnnest, jah, õnnest! Tahaksin vastata samaga. Aga ei suuda. Ma ei tea, mida ma õieti häbenen. Ennast või sind...Tegelikult kardan ma paberit. Kardan, et mu tunded kuivavad seal kokku pisikesteks nagu kärbsed ja et nad ei suuda lennata maailma tuultesse sind otsima, sinu armastuse järele. Usu, ma vajan seda väga! Ja muidugi: sind, sind, sind, sind! Kas kuuled?

I

Ei. Heliseb. Võta toru! Valgusta. Näe, süttiski. Ei, pole käinud. Mida? Ah! Tõepoolest. Ei, minu arust ei ole. Naljakas. Eksisin ükskord siiski kuuri taha. See oli vist unes. Tegelikult ei ole ma selles väga kindel. Nagu saakski milleski päris kindel olla. Ei, ei käinud. Ma ei käinud metsas. Poes samuti mitte. Sa vaata, mis mul seljas on! Hulluks oled läinud või? Läksin küll, jah. Ei, mitte loojangule vastu, üksnes loojangu poole. Nii lähedale ei jõua kunagi, et saaks end loojangu vastu suruda. Või nõjatuda vastu loojangut. Ei, ma ei usu, et tal on teravad servad. Vahest ainult terav suu, või keel. Puud on paljaks kitkutud. Kes on seda teinud? Mustad kaelad taeva taustal rippu. Kõhnad, soonilised. Ei tea, ei tea. Uitasin loojangu serval. See ulatus täpselt siia rannani. Ei sentimeetritki kaugemale. Kaskede okste vahelt paistab päike rombilisena. Punane värv jätab mulje, nagu oleksid mu silmad väiksemaks jäänud, mistõttu päike tundub suurem. Aga tegelikult ei toimu midagi. Ainult kinganinad vajuvad sügavamale liiva. Või on need kannad. Nagu soos. Mingit lõhna ei tunne. Siiski, soolatud tuule lõhna on veidi tunda. Sama palju kui varje mu ripsmeil. Kingapaeladki püsivad sõlmes. Mis on iseäranis üllatav, sest parajasti pole ühtegi kingapaela sidumiseks sobivat kivi läheduses. Ta ei helistanud mulle eile, ehkki polnud kokku lepitud. Aga mis siis. Tegelikult olin ma tõesti kodus. Lugesin mingit romaani, mille kangelane kandis musta habet ja vaatas kõike läbi roheliste, täpsemalt rohekasmustade silmade. Jalutasin koos temaga mööda omi ja võõraid tänavaid, ei kohanud ühtki kassi ega ühtki tuttavat. Vahel vaatasin aknast välja (ilma temata), nägin vareseid ja kajakaid. Inimesi polnud enamasti näha. Tänavad olid tühjad, isegi autodest. Tuul lohistas koltunud lehti. Telefon ei helisenud. Võtsin raamaturiiulist järgmise teose ja lülitasin selle katkendeid aegajalt teise romaani lugemise vahele. Tuli välja päris huvitav. Vähemalt vaheldusrikas. Ehkki lõpuks tundus kuidagi liiga sümmeetriline. Süsteemne. Oleks tahtnud mingit irreaalsust. Aga keegi ei helistanud.
Füüsik tuli koju ja leidis toa koristamata. Kassi polnud näha. Ta tegi akna lahti ja viskas midagi välja. Mille, see pole oluline. Igatahes minule see pähe ei kukkunud. Ehkki ma seisin sel ajal kõnniteel. Aga mitte tema maja ees. Isegi mitte tema maja taga või kõrval. Kass loivas müra peale lagedale, sirutas ennast ja vahtis uniselt ringi. Füüsik ei hoolinud praegu temast. Tal oli mõttes hoopis miski muu. Kui tal üldse midagi mõttes oli.